Küsimusele, kuidas klaasvabriku oluliste erialade meistrite elamine XX saj
alguses põhimõtteliselt välja võis näha, saame anda vastuse just selle näitusega.
Elamine on ligikaudselt taastatud väljanägemises, millist oma varasest lapsepõlvest
mäletab just selles majas 1920 aastal meistri peres sündinud naine.
Juttu jätkub kauemakski, sest oleme kogunud endiste klaasivabriku töötajate
järeltulijatelt nii dokumente kui suulisi mälestusi ning teeme seda
jooksvalt edaspidigi.
Samuti kasutame oma giiditöös varem kogutud või kirjatrükis avaldatud
materjale, millistest äramärkimist väärib 1949 aastal autorite kollektiivi
poolt kirjapandu. Siis oli ka viimane aeg, kus vahetult peale sõjasündmuseid sai veel varasemat ajalugu adekvaatsemalt uurida.
Kindlasti soovitame pöörata tähelepanu ruumis välja pandud
klaasist esemetele, millised on oma olemuses ja vanuses justkui
jätkuks näitusele „Sünnist kuni surmani“, milline sai
elule aidatud meie varauusaegses klaasikojas. Ja kus kõige
vanemad esemed, nagu meie giidi tutvustusest mäletate,
pärinevad juba 16 ja 17 sajandist…