Muuseumi olemus

Muuseumi olemus

Muuseum kui institutsioon on paljude teistega võrreldes kõige konservatiivsema iseloomuga. Sellest tulenevalt on ajalooliselt muuseumide haldamiseks välja kujunenud ning koostatud spetsiifiline ja vastav seadusandlus. Täna on selle koondnimeks Muuseumiseadus. Muuseumid Eestis tegutsevad vastavalt EV Muuseumiseadusele, millises on viimastel aegadel tehtud olulisi muudatusi, peamiselt kaasajastatud.

Peale kogumistöö toimub mäluasutuses esemete pikaajaline tähtajatu säilitamine, uurimine ja teadustöö. Teadustöö tegemine ei välista külastajaprogrammidega tegelemist, küll aga on juba üle kümne aasta toimunud arengud, kus viimane on pärssinud esimest ja selle tõttu liigume Eesti muuseumimaastikul edasi õheneval jääl, kus väline atraktiivsus ning sellest paratamatult tulenev pinnapealsus on asjade olemusest kõrgemale tõstetud. Külastuskeskused, teemapargid ja muuseumid on oma eesmärkide poolest teineteisele lähenenud, toimub segunemine. Algul väliselt, hiljem ka sisult muututakse äravahetamiseni sarnasteks ning uuel põlvkonnal hägustub arusaam sellest, mis üleüldse on MUUSEUM. Samal ajal teadustöö koondumine peamiselt ühte keskusesse või mitmesse suuremasse ei loo eeldusi tugeva üle-Eestilise muusemimaastiku tekkimiseks. Sõjandusest ja põllumajandusest võib tuua paralleeli – kas mõne baasiga palgaarmee ja suured farmid või kohustuslikust sõjaväeteenistusest ja Kaitseliidust ja paljudest väiketaludest tulenev tugev ja sisuline võrgustik.

Ei ole olemas kaasaegsust. Muuseum (kogumine, uurimine, säilitamine, tutvustamine) peab oma konservatiivsuses stabiilsena vastu pidama läbi sajandite. Sõltumata moevooludest ja riigikordadest. Ning raha teenimise soovist. Kõrvalekalletel on tagajärjed, mis jätavad paratamult oma jäljed. Sarnaselt soode kuivendamisega 60 a tagasi, et nad põlluna raha teenima panna. Täna vaevaliselt parandame ja taastame. Kas muuseumitega on juhtumas midagi sarnast?

Kõrge ametnik oli hämmingus sellest, et plaanime teha Eesti Klaasimuuseumit, mitte Eesti Klaasikeskust. Miks on meil laiemalt juurdunud arusaam, et muuseum on igav, väärib kindlasti eraldi põhjalikke uurimistöid. Raamatukogud on laenutamiseks ja rahvamajad kohalike seltsi- ja kultuurieluks. Seni pole keegi neid ühendama asunud raha teenimise eesmärgil ning seetõttu neile uusi funktsioone ja ülesandeid andnud.
Erinevalt muuseumitest.
Paneme sarnaselt ka ministeeriumid võimalikult suurt omatulu teenima? Muidu liiga „igavad“ ja neelavad riigi raha? Kõik on võimalik…loome külastuskeskus-tegevusministeeriumid, vähendame põhikoosseisu, võtame tööle külastusjuhid ja siis tulemusena olemegi kohe kaasajastatud ja teerajajad(?)

Ei ole rahvust ega riiki ilma kultuurita. Seetõttu peab riik oma kultuuri üleval pidama.
Konservatiivsel põhimõttel loodud mäluasutusi, kus on talletatud meie kultuuriaines, seda enam.
Märksõnad on endiselt kogumine, uurimine, säilitamine ja eksponeerimine. Külastajale elukestev õpe.
Maakeeli öeldes: haamer on tehtud naela löömiseks ja tangid vajadusel selle väljatõmbamiseks. Mõistlik on neid instrumente muuks otstarbeks mitte kasutada, sest tagajärjed võivad olla pöördumatud. Muuseum on muuseum. Meelelahutus on meelelahutus. Teemapark on teemapark. Ja tegevused toimuvad neis kõikides. Täna me eksitame koolinoori – meie järeltulevat põlvkonda. Täiskasvanutena petame iseennast. Seetõttu on aeg Eestis taas hakata nimetama institutsioone, nähtuseid ja asju nende sõnadega nagu nende tegelik tähendus on.